Tuletornilugu
"Eesti muinsuskaitse üks tõsisemaid tegijaid, juba aastakümneid arhitektuuripärandi käekäiku juhendav Jaan Vali sai valmis nii sisult kui ka vormilt kaaluka raamatu Eesti tuletornidest. Tegu on tõelise kaua tehtud kaunikesega, uurimistöö tuletornidest on väldanud kaugelt üle kümne aasta.
Viimastel aastatel on jõudnud järjest ilmuda õige mitu erinevale sihtgrupile suunatud tuletorniraamatut: Kaido Haageni „Eesti tuletornide lugu”; Vello Mässi „Vana tuletorni jutud: laevad, mehed ja meri”, Hedda Peeti „Minu tuletornid”, Tiit Einbergi „Kõpu tuletorni lugu”, Peeter Peetsalu „Eesti majakamaailm” ja veel nii mõnedki tuletornidega seonduvad erialased või ilukirjanduslikud raamatud. Tahtmatult tekib küsimus – on nendele veel lisaks tuletorniraamatuid vaja? Valdkond ise on ju üsna spetsiifiline.
Tuletorn tekitab esmalt ikka helgeid tundeid – rand, meri, silmapiir ... Mida vähem neid tehnika edenedes vaja läheb, seda romantilisemaks need muutuvad.
Omal ajal hädavajalike, karide, tormide ja udu küüsist laevade, meremeeste ja kaupade päästmiseks püstitatud rajatistele lisavad tänapäeval nostalgilist lisaväärtust nii tõestisündinud kui ka väljamõeldud lood nende ümber. Pilkupüüdvad meremärgid jutustavad lisaks meresõidule ja kaubandusele veel teisigi põnevaid lugusid: jutte sõdadest, piirivalvest, merepäästest, ehitusest ja tehnikast, mereharidusest, merekaitse riiklikust korraldusest, ametnikkonnast, kartograafiast, ilmavaatlusest, looduskaitsealadest jne.
Raamatu valmimise pikka protsessi kõrvalt jälginuna tekkis mul isegi mure: ega autor liiga ahneks lähe, kas kõik need teemad peab ikka ühtede kaante vahele mahutama? Aga tulemus kõneleb enese eest. Nüüd on meil põhjalik uurimus, kus meremärkidele on 360kraadine ring peale tehtud. Võiks ju norida, et kas tuli põleb ikka igas suunas ühe nurga alt või on kusagil mõni kari leidmata, ehk mõni allikas kasutamata jäänud, aga kindel kurss meie mõneti müstiliste meremärkide mõistmiseks on igatahes antud. Mitmetahuline ajalooline käsitlus hõlmab vaid poole raamatu mahust, teise poole moodustab üksikasjalik ülevaade kõikidest Eesti meremärkidest, see annab raamatule teatmeteose mõõtme.
Raamatut esitleti koos arhitektuurimuuseumi uue näituse "Igal majakal oma tuli" avamisega. Näitus põhineb Jaan Vali ja ka teiste tuletorniuurijate materjalidel. Siinkohal tuleb kindlasti märkida ka näitusega kaasnevaid trükiseid: lisaks raamatule on tuletornid jõudnud ka postkaartidele ja laste värvimisraamatusse, samuti on muuseumis väljas Eesti Posti meremärkidega postmargid.
Näitusel tuleb eriti mõjusalt esile, et meremärkide ligi 500aastane ehituslugu on jätnud meie rannikule eri ajastutele iseloomulikke ja samas väga omapäraseid arhitektuuri ja ehitustehnika jälgi. Tuletorne on ehitatud paest, tellistest, malmist, katlaplekist ja puust, nende arhitektuuris võib kohata näiteks historitsismi, funktsionalismi, stalinismi jne. Aga jällegi – oluline ei ole ainult arhitektuur, ka näitus räägib ennekõike tuletornilugusid. Tuletorn oli ja jääb elupäästja sümboliks ja on ühe mereriigi ajaloo lahutamatu osa."
